1970. aastal hakkasid Nõukogude teadlased Venemaal Murmanskis puurima nn Koola ülisügavat puurauku (vn Кольская сверхглубокая скважина).

Nende eesmärgiks oli uurida Maa koort ja samas edestada ameeriklasi, kes olid sarnase projekti nimetusega Mohole 1966. aastal Mehhikole kuuluva Guadalupe saare lähistel Vaikses ookeanis peatanud.

Pärast 19 aastat väldanud puurimistöid ja puuraugu korduvat hargnemist peatus Koola ülisügava puuraugu viimane haru 1989. aastal 12 262 meetri sügavusel; lõplikult peatati projekt 1992. aastal.

Augule kuulub aga siiamaani puurimissügavuse maailmarekord. Puurimistööd ise olid äärmiselt vaevanõudvad.

Mida maailma sügavaimast august leiti? Esiteks selgus, et augu põhjas on palju vett — arvatakse, et see võib olla moodustunud kivimi-mineraalidest välja pressitud hapniku- ja vesinikuaatomitest.

Teiseks said Nõukogude uurijad teada, et isegi 6700 meetri sügavuselt võib leida planktonikivistisi. Kolmandaks on sellises sügavuses väga kõrge temperatuur: 180 °C.

Kõigist pingutustest ja kümnenditepikkusest tööst hoolimata ei läbistanud puurauk kunagi rohkem kui 0,2% vahemaast Maa keskpunktini.

Allolev video kirjeldab kokkuvõtlikult toda grandioosset projekti.

Uudise allikas: forte tõlkelugu, forte.delfi.ee, Lauri Jürisoo