Kui ostate poest Hispaania tomateid või Hollandist toodud taimeistikuid, võivad need olla kasvanud Eestimaa turbal, sest enamik siin kogutud kasvuturbast rändab taimekasvatajatele üle maailma Uus-Meremaani välja.

Turba kaevandamise lubasid on keskkonnaameti andmeil Eestis väljastatud 42 ettevõttele. Kuna selles vallas on tegutsejaid suhteliselt palju, aga Eesti enda turg pisike, läheb enamik kasvuturbast ekspordiks kokku umbes sajasse riiki. Üle 90 protsendi viiakse Euroopasse, peaasjalikult Belgiasse, Hollandisse ja Saksamaale, ning väikesed kogused Aasiasse, Aafrikasse ja Ameerikassegi.

„Me ekspordime turbatooteid, aga sisuliselt impordime päikest,” ütleb Eesti turbaliidu tegevdirektor Erki Niitlaan. „Suur osa poes müüdavast köögiviljast ja lilledest tuleb Hollandist ja mujalt Euroopast. Me võiksime ju ehitada kasvuhooned ja kõike seda Eestis oma turbal kasvatada, aga selle asemel viime turba sinna, kus päike kütab kasvuhooneid. Meil oleks kasvatamine palju energiamahukam. Ehkki vahepeal on kõvasti kasutatud transporditeenust, on kogu tegevus sedasi hulga keskkonna- ja rahasäästlikum.”

Ilmatundlik tööstus

Pärnu ligidal tegutsev AS Nurme Turvas kogub olenevalt aastast umbes 300 000 kuupmeetrit turvast. Kuna kogumiseks peab turvas olema piisavalt kuiv, sõltub maht suuresti ilmast, näiteks mullu suvel sadas palju vihma ja koguti vaid 250 000 kuupmeetrit. Tänavu on sihiks 320 000 või pisut enam.

Nurme Turvase juhatuse liige Üllar Püvi räägib, et Eestisse jääb nende toodangust väga vähe: enamik müüakse Euroopa riikidesse, aga läheb ka Ameerikasse ja Aasiasse, isegi Uus-Meremaale on õnnestunud müüa.

Rahvusvahelisse kontserni kuuluv Pärnumaal Ares kasvuturvast tootev Treffex ostab turba kokku ümbruskonna kogujatelt, segab turbasse vastavalt tellimusele lisaained ja saadab kogu kauba ekspordiks. Olenevalt aastast valmistatakse 200 000 kuni 300 000 kuupmeetrit kasvuturvast, räägib juhatuse liige Karmo Leemet.

Treffexi turvas läheb Jiffy kaubamärgi all vaid suurtootjatele. „Hobiturule me ei tee ja Eestisse meie toodangut ei jää. Pool läheb Euroopa Liitu ja teine pool Aasiasse – suuremas mahus Iisraeli, Jaapanisse ja Hiina,” lausub Leemet.

Viljandimaal tegutsev AS Eesti Turbatooted valmistab kasvuturvast ka kohalikule turule. Nende toodangut võib kaubamärgi ETT all näha kauplustes ja professionaalsete kasvatajate juures aiandites.

„Viimastel aastatel on Eestis märgata mõne suurema müügiketi poliitikat, kus eelistatakse müüa vaid odavamat ja alati mitte kõige kvaliteetsemat kaupa,” toob välja ettevõtte juhataja Tarmo Rattasep. „Kadumas on vana hea tava, kus valikus oli kõigi tootjate kaup ja ostuvaliku tegemise otsus jäetakse kliendile.”

Eesti turu väiksusest tingituna suur osa Eesti Turbatoodete toodangust siiski eksporditakse: valdav osa kliente asub Euroopa Liidus ja Aasias, pisut ka Ameerikas.

Eesti turvas

Turbarikka Eesti elanikule võib tunduda imekspandav, miks peaksid näiteks Jaapani taimekasvatajad tahtma maailma teisest otsast turvast osta.

Püvi seletab, et maailmas pole kvaliteetse turba kogumiseks kohti palju jäänud. Suures plaanis ongi sobilikud Euroopa põhjaosa, Baltikum ning Iirimaa, lisaks Kanada. Veel mängib tähtsat rolli logistika.

Turvast kasutatakse lillekasvatuses ja seemnetest köögiviljataimede ettekasvatamisel ning seal on ülioluline, et kasvusubstraat oleks ilma umbrohu ja haigusteta. Turvas seda on.
„Taimekasvatus on tänapäeval juba nii kõrgtehnoloogiline, et robotid sõidavad taimede vahel nagu autotööstuses. Kui säärases keskkonnas hakkaks arenema mõni haigus, on see suur risk ja toob kaasa suure kahju,” seletab Leemet. „Siin tasub otsida üht põhjust, milleks ollakse nõus maksma turba eest meie jaoks võib-olla arusaamatuid summasid.”

Niitlaan lisab veel, et taimi kasvatatakse tänapäeval turbas, kivivillas või ujuvad potid toitevedelikus. Erinevad taimed vajavad eri kasvutingimusi ja turvas on üks parimatest kasvusubstraatidest, mis on laiale ringile sobilik.

Et turvas taimede kasvatamiseks sobilikuks muuta, lisavad kohalikud ettevõtted sellesse lisaaineid.

Leemet räägib, et nemad kohapeal tootearendusega ei tegele, müügi- ja arendustiim asub Hollandis ja seal koostöös kliendiga töötatakse retseptid välja, saadetakse arvutis siia ning arvuti juhib tootmist, mille käigus segatakse kokku erineva fraktsiooniga turbad ja lisandid, näiteks savi, liiv, perliit, väetised ning vett omastada aitav aine.

Rattasep tõdeb, et 23 tegutsemisaasta järel on nad jõudnud sinnamaani, et suudavad lisada peaaegu kõiki komponente, mida professionaalsed kasvatajad kvaliteetses kasvusubstraadis näha soovivad.

„Tootearendus on pidev ja katkematu protsess, mida teeme iga päev koostöös meie klientide ja koostööpartneritega,” lisab ta.

Transpordi mõju

Euroopa riikidesse veetakse kasvuturvas autotranspordiga ja kaugematesse riikidesse merd mööda.

„Me sõltume väga palju sellest, millised on transpordiolud maailmas,” tähendab Püvi. „Praegu on seis keeruline, sest teist kevadet järjest on puudus konteineritest ja hinnad tõusevad, see mõjutab meie müüki.”

Transpordivõimalusi mõjutab vägagi Euroopa riikide import. Tihtipeale käib turba transport nii, et näiteks Itaaliast läheb auto kaubaga Venemaale ja tagasiteel võtab mõnest Balti riigist turba Lõuna-Euroopa jaoks peale. Ainult ühe otsaga kaupa vedada ei saa, transport läheb liiga kalliks, selgitab Püvi.

Seega, ehkki turvast Venemaale ei ekspordita, mõjutavad Venemaale kehtestatud sanktsioonid siinseid turbatootjaidki.

Kauaks jagub?

Neile, kes seda lugu lugedes arvavad, et nüüd viivad ärimehed Eesti turbast ka tühjaks, kinnitab Niitlaan, et see pole kaugeltki võimalik. „Eestis on üle miljoni hektari turbamaid ja kaevandamisega on haaratud umbes kaks protsenti. Kui võtame täna teadaoleva ressursi ja kaevandamise mahu, siis ressurssi jaguks tuhandeks aastaks ja palju kauemaks veel,” märgib ta.

Leemet sõnab, et praegu vaatavad nad homsesse rahulikult, sest nõudlust turbatoodete järele on maailmas piisavalt. „Arvan, et veel 30 aastat on seis turbatootmises stabiilne, aga saja aasta perspektiivis on see ala pigem hääbuv,” lisab ta.

Rattasep tõdeb, et märkimisväärset toormaterjali tootmise suurendamist pikas perspektiivis nad ei plaani, küll aga vajaksid stabiilsemat tootmisperioodi, mis paraku sõltub ilmastikuoludest ja on seetõttu prognoosimatu.

Valdav osa turbatööstusest tegutseb praegu nõukogudeaegsetes maardlates, uusi on vähe ja võimalust neid juurde saada turbatootjad suurt ei näe.

„Uue kaevandusloa saamise tõenäosus võrdub tänapäeval enam-vähem loteriivõiduga,” märgib Püvi.

Keskkonnaameti maapõue peaspetsialist Martin Nurm selgitab, et turba kaevandamiseks saab kaevandamisluba taotleda üksnes juba rikutud ja mahajäetud turbaaladel või kaevandamiseks sobivate turbaalade nimekirja kantud alal.

„Raske on hinnata, kui kauaks praeguseid turbavarusid jätkub sellise kaevandmismahu juures nagu praegu, sest palju on selliseid turbaväljasid, kus reaalset kaevandamist pole mitme aasta jooksul enam toimunud,” tõdeb Nurm.

Kokku kaevandatati 2015. aastal hästi lagunenud turvast 282,7 tuhat tonni ja vähe lagunenud turvast 425,5 tuhat tonni. Samal ajal on turba kaevandamise aastamäär on 2850 tuhat tonni.

„Kaevandamisega rikutud ja mahajäetud turbaalade ning kaevandamiseks sobivate turbaalade nimekiri fikseerib ära võimalikud kaevandamise alad. Lisaks keskkonnapiirangud, kohalike elanike mittenõustumine kaevandamisega ja keskkonnamõju hindamine. Need on peamised põhjused, mis takistavad ja pikendavad loa taotluse menetlust, mistõttu loa saamine võib kaevandajatele tunduda keeruline,” selgitab Nurm.

Uudise allikas: Postimees Grupp, Maaelu, Riina Martinson Maa Elu toimetaja, 6. aprill 2017 8:59