„Kaks signaali – sõida, üks signaal – peatu,“ instrueerib kolmandat põlve kaevur Stanislav Ignatovets kaassõitjaid, paneb kiivri rutiinse liigutusega pähe, kinnitab turvavöö ja sõit Estonia kaevanduse suurimatesse sügavustesse võib alata.

Estonia kaevandusse ja Narva karjääri niisama lihtsalt sisse ei pääse – nagu nõukogude ajal välismaalegi. Loa annab peainsener isiklikult ning territooriumilt väljumisel tuleb kontrollpunktis mitte ainult oma transpordivahendi salong ette näidata, vaid turvafirma töötaja teeb igast välja sõitvast autost mälestuseks ka foto. Kui vaenulikku kapitalismimaale sõidu eel uuriti ja puuriti, ega eesmärgiks ole juhtumisi ärakargamine, siis kaevanduse pääsemiseks küsitakse sinult jala- ja autonumbrit.

Põrgu eeskoja asemel kilomeetreid pikk vaikus

Maa alla tohib laskuda ainult spetsiaalsete riiete, kiivri, kaevurilambi, gaasi eest kaitsva kaitsetorbiku ja kiibiga, mis registreerib automaatselt sellegi, et inimene ikka maa peale tagasi sai. Kaevuritel peavad kaasas olema indikaatorid, mis annavad signaali, kui gaasi kontsentratsioonitase tõuseb üle lubatud piiri. Iga kümnekonnast inimesest koosneva grupiga läheb kaasa meister, kes jälgib ohutustehnika eeskirja täitmist. Maa all üksi ei tohi töötada.

Kaevandusse teed alustades tulevad silme ette filmidest nähtud stahhanovlaste nõgised, kuid õnnelikud näod ja mäemassiivi lõhestavad suruõhupuurid. Kahjuks meenuvad ka artiklid kaks aastat tagasi hukkunud kahest kaevurist. Seepärast on isegi pisut ootamatu, kui lüüsid tõstetakse üles ja sügavusse viib allapoole suunduv korralikult valgustatud 800 meetri pikkune kaldtee, mille ääres on täitsa tavalised liiklusmärgid.

Ligi 12 kilomeetrit aeglast sõitu kaevandusalani. Kuskilt ei kostu põrgu eeskojale iseloomulikku lärmi. Suriseb vaid Mercedese buss, millel number on 722. Just sellistes veokastiga bussides suunduvad tööle ka kaevurid. Üle 20 kilomeetri tunnis kihutada ei tohi, sõit eesliinile kestab kolmveerand tundi.

Kuskilt ei kostu kaevandusmasinate müra ja kirkakolksatusi ei kuule kaevandustes juba aastakümneid. Aeg-ajalt sõidab vastu samasugune kollase kabiiniga Mercedes ja siis tuleb sellisteks puhkudes rajatud teetaskusse kõrvale tõmmata. Meie maa-aluseks teejuhiks olev mäetööde tehnoloog Stanislav kustutab näitlikustamiseks auto tuled ning ümberringi valitseb pilkane pimedus. Kõrv hakkab eristama kerget veepladinat. Laest langeb alla väike veenire. Stanislav tõdeb, et midagi pole parata, kaevandustes on rõske. See kajastub uduseks tõmbunud autoklaasidelgi. Autodega sõidetakse Estonias maa alla 2005. aastast. Varem logistati rongiga.

Laadurijuht töötab kobamisi nagu mutt

Kaeveõõnte labürint on nõnda suur, et väikesi brigaade annab otsida. Kui lõpuks esimese kamberplokini jõuame, siis ei tee isegi kaevanduse puurmasin nõnda põrgulikku lärmi, nagu arvata võiks. Tõsi, tolmu on eesliinil rohkem kui rubla eest, nagu ka kummiku all lirtsuvat püdelat ja kleepuvat muda.

Stanislavi ema, markšeiderina kaevuritele suunda kätte mõõtev Svetlana ütleb, et Estonias visatakse nalja, et neil on ainult üks asi parem kui Narva karjääri kolleegidel: maa-all on alati ligi kaheksa kraadi sooja. Olgu väljas 30 kraadi külma, paduvihm või tormituul, elu maa-all kulgeb ikka oma sisekliima ja vahetuste töörütmi järgi. Päeval ja öösel.

Jumalik sõrm ja maine armastus jõuavad siiski sügavale maa allagi. Nimelt kohtusid meie teejuhi ema Svetlana ja praegu Narva karjääris jaoskonnajuhatajana ametis olev isa Igor just kaevanduses. Nad on teist põlve kaevandustöötajad.

Svetlana hoiatab, et kaevanduses liikudes tuleb vaadata nii üles, kõrvale kui ka jalge ette. Nimelt on vee ärajuhtimiseks kaevandusõõnte ehk strekkide põrandasse uuristatud veekõrvaldussooned, mis on küll pealt kaetud, kuid mille katte otsa võib komistada.

12 kilomeetri järel jõuame põlevkivi kaevandamiseni. All-maakaevandustes kasutatav tehnika on ametnikeslängis öelduna vastavuses nüüdisaegsetele nõuetele. Puurija töö on raske ja tolmune, kuid see pole siiski kirka või suruõhupuuriga kivvi tungimine. Mõned kaevurid rallivad pika madala mutti meenutava kopa kangide taga. Kes putitab maa-aluses töökojas masinaid, kes puurib seintesse lõhkamisauke, kes tegeleb logistikaga. Raskeid masinaid parandamiseks maa peale toimetada on kallis ja aeganõudev. Maa-alused masinad liiguvad diiselmootorite jõul. Tööprotsess käib elektri- või hüdrauliliste ajamitega.

Algatuseks lõhatakse kivimist välja kandilised sambad, mis jäävad lage toetama ja mille vahelt uuristatakse välja põlevkivi ja paas. Lakke kinnitatakse toestusvardad, mis hiljem lahti monteeritakse. Esirindel puurib suur masin kivimikihti augud, mis täidetakse vedela lõhkeainega. Ohutuse huvides segunevad selle komponendid lõhkevalmiks alles puuritud süvendis. Pärast kärgatust alustab tööd pikk ja madal hiigellaadur. Selle töötsooni on parem mitte sattuda. Õigemini töötava laaduri lähedusse minek on rangelt keelatud. Kaevurit aitavad kitsas ruumis edasi-tagasi manööverdada töökogemus ja kaameratega varustatud juhtpult. Pool ajast tuleb põlevkivi ääreni täis kopaga sõita tagurpidi.

Tagasiteel üles ütleb Stanislav, et kaevurite tööaja sisse läheb ka sõit töökohale ja tagasi. „Üks vahetus kestab 8 või 12 tundi, kauem ei jõuagi maa-all olla,“ lausub ta.

Narva karjäärist kaunis vaade Kuremäe kloostrile

Sõit Estonia kaevandusest Narva karjääri kestab tunni. Seal on meile teejuhiks jaoskonna juhataja ametit pidav Stanislavi isa Igor. Seni, kui taeva poole kõrguva karjäärikanjoni vahel sõidame, viitab Igor sellele, et rändame ajas miljoneid aastatid tagasi. Kuna parasjagu ei tee keegi põlevkivikihindis lõhketöid, võime rahulikult põlevkivitükkide seest kivistisi otsida. Sadu miljoneid aastaid tagasi elanud mereelukate kivistunud jäänuseid on peaaegu igas teises põlevkivitükis.

Olulised töövahendid on karjääris ülisuured sammuvad ekskavaatorid. Elektril töötavava hiigelekskavaatori möödunud aastal ehitatud suuremasse koppa mahub 17 kuupmeetrit maapinna ja põlevkivi vahele jäävat katendit. Väärt põlevkivini jõudmiseks tuleb sammuval ekskavaatoril eemaldada üheksa korruse jagu pinnast ja paekivi.

Parasjagu katendisse lõhkelaengu tarvis auke puuriva Jüri puurimismasina salong meenutab lennuki kokpitti, ainult see on avaram. Kabiinis valitseb rahu ja vaikus. Õige vaikselt on kuulda, kuidas puur maasse tungib.

„Tänapäeval on tehnika nii karjääris kui ka kaevanduses hoopis midagi muud kui veel kümmekond aastat tagasi. Lärm oli omal ajal ikka kõva,“ meenutab ta.

Viru kaevanduse sulgemisega viis aasta tagasi jäid tööta enam kui pooled sealsed kaevurid. Igor ütleb, et osa neist läks pensionile, kuid Narva karjääris ja Estonia kaevanduses said paljud uuesti ametisse.

„Ollakse arvamusel, et noored ei taha kaevandusse või karjääri tööle tulla. Tegelikult valitseb meil ilusti tasakaal. Muidugi uurime juba eriala omandavatelt noortelt, kas nad ei sooviks meile tulla, aga on ikka ka neid, kes ise töö järele küsivad. Enamik siinseid töid nõuab erialast haridust ja pikka väljaõpet. Aga kui ikka näeme, et noor inimene tahab väga töötada, siis oleme talle esialgu leidnud töö, mida annab meistrite käe all selgeks õppida.

Igor ütleb, et karjääris on teda pikki aastaid kinni hoidnud põnev ja väljakutseid täis töö. „See pole sugugi nii, et muudkui uurista ja uurista. Iga päev on täis uusi väljakutseid,“ ütleb ta.

Kuigi Enefit Kaevandused müüvad igal aastal teede ehitamiseks ja remondiks kaevandamise käigus tekkivat lubjakivist koosnevat aherainet ja sellest tehtud killustikku, kasvavad aherainemäed kõrgustesse.

Tõuseme tippu. Puhub mägedele omane tuul, lubjakiviklibu sisse on hakanud kasvama väikesed puukesed. Silmale avanevad hunnitud loodusvaated ja linnulennul 20 kilomeetri kaugusel paikneva Kuremäe õigeusukloostri kuplid.

„Jah, ainult paduvihma ja tormituulega on meil siin maa peal ehk kehvem kui kolleegidel kaevanduses,“ ütleb Igor korraks pilve tagant välja piiluvat päikest silmitsedes.

Estonia kaevandus

1972. aastal käiku lastud Estonia on maailma suurim põlevkivikaevandus, mille pindala on võrreldav Tallinnaga. See asub Ida-Viru maakonna keskosas Illuka, Mäetaguse ja Iisaku valla territooriumil, Jõhvist 20 kilomeetri kaugusel ning Ahtme ja Viru kaevandusest lõuna pool. Eesti sügavaim kaevandus on maapinnast 70 ja merepinnast kuni 16 meetrit allpool. Kaevandamiseks sobiliku kütteväärtusega põlevkivikihindi paksus on 2,8 meetrit ja kaevanduse laekõrgus kambrites on umbes sama palju, veostrekkides umbes 3,2 meetrit. Mida rohkem Peipsi poole, seda sügavamale põlevkivikihind laskub. Kaevandus koosneb suurest hulgast väikestest ristkülikutest-kambritest ja hoidetervikutest, mis laiuvad kilomeetrete kaugusele. Seal töötab 1300 inimest, kellest enam kui pooled maa all. Estonias kaevandatakse kuus-seitse miljonit tonni põlevkivi aastas ning sellise tempo juures jagub seda veel umbes 15 aastaks.

Narva karjäär

1950ndate aastate algul andis Moskva korralduse, et Ida-Virumaale tuleb ehitada põlevkivil töötavad suured elektrijaamad. Kõigepealt sai katuse alla siiski Narva jõe hüdroelektrijaam. Balti elektrijaama ehitusega tehti algust 1956 ja Eesti elektrijaama ehitusel kopp löödi maasse 1964. aastal. Mõistagi tuli suurte jaamade küttematerjaliga varustamiseks põlevkivi kaevandamist märgatavalt suurendada. 1970. aastal rajatud Narva karjäär asub Vaivara vallas. Seal töötab üle 600 inimese. Narva karjäär tootis 2016. aastal viis miljonit tonni põlevkivi ning varusid jätkub seal umbes paarikümneks aastaks. Mullu suvel möödus Eestis põlevkivi kaevandamise algusest 100 aastat.

Uudise allikas: Õhtuleht, www.ohtuleht.ee, Arvo Uustalu, 2. september 2017, 17:13